Temuri Hvingija

Temuri Hvingija projekt „Metafüüsiline sisemaastik” koondab endas mitut eri meediumit — fotograafia, graafika ja installatsiooni 
— mille kaudu ta uurib identiteedi ja sisemise vabaduse piire. Näitus moodustab visuaalse ja mõttelise dialoogi sisemise 
ning välise maailma vahel, kus üks on aeglane ja orgaaniline, teine intensiivne ja kontrolliv.
Fotodel, linoollõigetes ja  objektides korduvad näod, jäljed ja märgid
— kõik need on justkui viited inimese olemasolu erinevatele tasanditele:füüsiline keha, kultuuriline mälu ja poliitiline surve.
Temuri jaoks ei ole inimene püsiv konstanta, vaid lõputus muutumises – sündimise, kulumise ja vaimse ning füüsilise lagunemise ringis, 
kus kõik kordub ja on iseendaga vastuolus.

Roheline ruum – aeg, erosioon ja tagasipöördumine loodusesse. Fotoseeria, kus loodus neelab endasse kivistunud nägusid, 
on esimene sissejuhatus Hvingija sisemaastikku. Maskid, mis on jäetud aastateks vihma, samblike ja tigude meelevalda,
on omaenese portreed, millel identiteet on muutunud reljeefiks — mõra, samblalaigu või tigu libisemise jäljeks. 
Siin muutub portree millekski vastupidiseks — anti-portreeks. Kunstnik ei jäädvusta inimest, vaid tema hääbumist. 
Nende kivist nägude vahelt tärkavad taimed on eneseteostuse viimane etapp: isiksus lahustub loodusesse, muutub taimeks, 
mullaks, bioloogiliseks ajaks.Temuri rohelised fotod on esteetiliselt küllastatud — toonid on intensiivsed, 
peaaegu mürgised. See ei ole dokumentaalne loodus, vaid teadvuse maastik, mis meenutab unenägu või tagasivaadet.
Nende tööde ees tekib tunne, et aeg ei ole enam lineaarne, vaid tsükliline, voolav. Just see ongi projekti 
„roheline esteetika” — aeglane erosioon, orgaaniline lagunemine, milles peitub mälu ja identiteedi paratamatu hääbumine. 

Graafiline osa – kultuurilise mälu mustrid, linoollõiked viivad vaataja edasi teise registrisse 
— sümbolilisse ja kultuurilisse. Siin ilmuvad kaks figuuri, peaaegu ikooni meenutavad, graafilised ja rituaalsed. 
Nad võivad olla pühakud, mütoloogilised olendid või lihtsalt kollektiivsed mina-variandid.
See osa näitusest viitab autori päritolule ja seosele mütoloogilise narratiiviga „Minu Kolkhida” – Kuldvillaku jälgedes. 
Kolkhise motiiv ei ole romantiline tagasivaade, vaid teekond iseenda arhetüüpidesse.
Kui rohelised fotod räägivad loodusest kui mälu erosioonist, siis linoollõiked käsitlevad mälu kui kultuurilist kordust,
traditsiooni, mille kaudu üksikisik otsib ankrut ajaloos. 
Autor loob siia näitusse tasakaalu: kui rohelised tööd räägivad unustamisest, siis graafika räägib mäletamisest. 
Punane tsoon – vabadus, kontroll ja ideoloogiline ärevus.
Installatsioonid on otsekohesed, isegi agressiivsed. Siin on tegemist poliitilise kujundiga. 
Klassikaline hädaabinõu on pööratud pea peale — kas vabadus ei ole enam pääsemine,
vaid potentsiaalne oht?

Roheline ja punane – aegluse ja kiireloomulisuse pinge...
Näitusesaalis kohtub rohelise orgaaniline aeg punase poliitilise ajaga.
Üks räägib kulgemisest, teine kriisist. Üks kutsub vaikusele, teine karjub.
Kuid mõlemad on sama protsessi pooled.Roheline osa näitab, kuidas inimene sulandub keskkonda 
ja kaob aeglaselt, punane osa näitab, kuidas inimene surutakse süsteemi ja kaob järsult.
Hvingija loob seega dialektilise pingevälja, kus sisemaailm ja väliskontroll peegelduvad teineteises. 
See pinge ongi „Metafüüsiline sisemaastik” — mitte pelgalt psühholoogiline või poliitiline seisund,
vaid nende vaheline tasakaal. Antud projekt ei paku lahendust ega lunastust.
Autor käsitleb identiteeti mitte kui püsivat vormi, vaid kui protsessi, mis kord laguneb,
kord taastub. Tema tööde kaudu saab selgeks, et eksistents on pidev läbirääkimine sisemise erosiooni
ja välise surve vahel.

„Metafüüsiline sisemaastik” ei paku vastuseid, vaid kutsub kogema seda pinget endas.
See on teekond sisemisse ja välimisse ruumi, kus erosioon ja kontroll, loodus ja süsteem 
hingavad ühes rütmis – seal, kus identiteet ei lõpe, vaid muutub. 
Projekt ei moraliseeri ega didaktiseeri, vaid lubab vaatajal tunda pinget omaenda kehas ja teadvuses.